Kuna jõuluaegsed telesaated on üdini ära tüüdanud ja lihtsalt veidi rohkem vaba aega käes, siis asume katsetama sellist raadiojaama nagu President Lincoln.
Vahendid: raadiojaam President Lincoln, toiteplokk Alinco, baasantenn 5/8.
Abivahendid: Vana Tallinn, täpsemaks kalibreerimiseks 50 grammine pits.
Sõltumatud vaatlejad: hommikul pulmast saabunud kass ja laisk koer.
Ühendame jaama toiteplokiga ja antenniga ning lülitame toited ning jaama sisse. Seadmete tööreziimide kiiremaks saavutamiseks avame Vana Tallinna ja manustame esimese pitsitäie.
Häälestame jaama sagedusele 27. 255 MHz FM ja jääme kuuldele. Kostub kahin, muid kõrvalisi helisisd pole kuulda. Tähendab, et toited tulevad jaama ja jaam ise on kah kuigivõrd toimiv. Eelnevaks kalibreerimiseks võtame pitsi Vana Tallinnat. Kontrollime sagedusnäitu, see on endiselt 27. 255. 0.
Mõningase kuulamise järel tajume, et jaamast kostuv kahin hakkab kuidagi mahedamaks muutuma. Veendumaks, et tämber on mingi salanipiga isereguleeruv, teeme veel pitsikese Vana Tallinnat. Tõesti, kahin hakkab järjest kõrvale meeldivamaks muutuma. Otsustame, et squelchi me täna ei kasuta.
Enne saatele minekut viskame veel korraks ühendusjuhtmetele ja antennikaablile pilgu peale. Veendununa, et kõik ühendused on korras, võtame selle kinnituseks pitsi Vana Tallinnat.
Nii, nüüd siis tangent alla ja: "Kõigile, kõigile, kutsub…oot, kes see kuramus kutsubgi…ah jah…Evo". Et nimi meeles püsiks, võtame selle kinnituseks veidi Vana Tallinnat ja jääme kuuldele.
Kostub nõrk vastamine, aga kuna jaamal on valjuhääldi allapoole suunatud, siis pole jutt loetav. Otsustame, et jaamale tuleb lisakõlar külge ühendada. Leidnud kapist kähku abikõlari asume selle pistikut kummargil jaama kohal pessa sobitama. Nina all olevast kõlarist käib valju prõks, teeme instinktiivselt sammu tagasi ja astume kogemata pulmaväsimusest magava kassi sabale. Kass kargab segaduses olles üles ja lööb koerale küüned silma. Koer aga omakorda suurest valust ja ehmatusest meile hambad reide. Pükse alla lastes ja järjest sinisemaks tõmbuvat reit silmitsedes veendume, et tagasiside toimib laitmatult. Selle kinnituseks tuleb tingimata Vana Tallinnat võtta.
Läheme uuesti saatele, nimi on seekord ilusti meeles ja kordame kutset. Keegi vastabki, väga nõrgalt, aga kuuldavalt. Jutust küll aru ei saa, aga arvates, et Lõuna- Eestile lähim maa on Läti, siis eeldame, et vastus tuli sealt. Kähku pits Vana Tallinnat ja püüame anda lätikeelse vastuse. Vana Tallinnast on abi olnud, et näida tõelise proffessionaalina, vastame naabrite keelele lisaks Serbo-Horvaatia aktsendiga. Üritades sedasi mitmel korral sideseanssi läbi viia taipame äkki, et need vastamisena võetud kõnekatked kostuvad köögiraadiost, mis on sinna mängima ununenud. Aeg veidi puhata ja pits Vana Tallinnat võtta.
Puhanuna ja jaama silmitsedes märkame, et displei näit on kuidagi laialivalguv, samuti ka nuppude kohal olevad kirjad. Otsustame kindlalt, et tänu sellele on jaam võimeline töötama kõikidel sagedustel ja modulatsiooniliikidel korraga. Kuna me enam seadmete ülitäpset kalibreerimist ei vaja, siis rüüpame otse pudelist.
Hetke möödudes tajume, et tangent on muutunud raskeks ja saatele minek ei taha õnnestuda. Otsustame, et kuna see suu liikumist ei takista, siis võime sideseanssi ka voodil lesides jätkata. Jätame jaama rahule. Tehes liikumisel kunagi varem ostsillograafi ekraanilt nähtud kujundeid järele, tüürime voodi poole ja nendime, et pole see Lincoln kah teps mitte kehvem jaam, kui teised.
Ilusat aastavahetust ja kaugeid sidesid kõigile !