CB Foorum

keri_saar kirjutas:tundub et mingil arusaamatul põhjusel on KÕIK lambid oma emissioonivõime kaotanud. Kõrgsagedus pentoodi anoodi vool oli 2,9 asemel 0,1mA kõigest 3% sellest mis peab olema.

Kas 1,5V küttepinget nendele vanadele lampidele emissiooni üleskütmiseks liiga väheseks ei jää?
Need lambid on mõeldud 2V küttepingele, nii et vanadele võiks proovida hoopis 2,4V kütet (kahte järjestikust aku elementi),
või ka 3V (kahte järjestikust 1,5V patareid). Kas oled proovinud?

Vanadel patareiraadiotel kasutati ka minu mäletamist mööda
kütte jaoks pliiaku elementi. Aga 3V ma anda ei riskiks, pole
neid vanaaegseid lampe asenduseks nii lihtne leida midagi...
Muidugi tasuks uurida, milline küttepinge (nominaalväärtus)
millisele lambile üldse olema peaks ja kuidas on need kütted
raadio sees omavahel ühendatud (kas pole eeltakistit vahel).
Otseküttega lampidel peaks kütteniit olema kaetud oksiidiga,
et toimuks emissioon madalamal temperatuuril. Päris paljast
volframniiti tuleks muidu ilma selle kihita liiga kõrge kraadini
kütta, et üldse arvestatav emissioon tekiks. Kuidas aga see
kiht aastatega säilinud on ja kas seda ka "ergastada" võiks
(nagu "väsinud" kineskoopidega seda tehti), ei oska öelda.

PS: Kui kusagil kohtate väidet, et kütteniidi materjaliks on
tungsten, siis see on ikka seesama (teise nimega) volfram.

Lampide nominaalküttepinge on 2V. Ning 2V pliiaku on mul olemas ka. Täpselt nii nagu vaja.
Lugesin pisut erinevate elluäratamismeetodite kohta. Kõik sõltub katoodmaterjalist. Minu lampides on ilmselt kasutatud Baatiumoksiidi. Nende põhiline häda on see, et aja jooksul või liiga madala küttepingega töötades katoodi materjal "mürgitub" muu materjali ioonide poolt. Ka jääk õhu ioonide poolt. Tol ajal ei olevat vaakum nii kõva kui hilisematel lampidel.
Selle vastu pidavat aitama ülekuumutamine ilma anoodpingeta, mis peksab võõrad ioonid katoodist välja. Noh, natuke läks paremaks. Kuid täiesti marginaalselt.
Tõstsin küttepinge 3,5V peale, siis tekkis piisav emissioon küll, kuid ikkaga ainult 60% sellest mis peaks. Lühiajaliselt võiks veelgi tõsta, aga ma kardan, et nende lampide hõõgniidid ei ole tehtud volframist, et kannataksid kõremat kuumust. No kes seda teab!

Üks meetod on veel. Antakse 1. Võre ja katoodi vahele kõrgepinge impulsse. 700-900V. Selle meetodi kohta on lausa patent. Teoorias pidi katoodi pinnalt maha lõhkuma mitte emiteeriva kihi. Nojah. Sellised lood.

keri_saar kirjutas:Ja seetõttu vaevab mind küsimus, mis materjalist need Marconi lampide katoodid on tehtud. Sellest sõltub elustamise meetod.
On kellelgi aimu? 1937aasta KT2, VP21, HD22, X22

Siin nende lampide andmed ja töörežiimid. Ehk on abi, kuigi katoodide materjali pole antud:

Z21 - http://frank.pocnet.net/sheets/179/z/Z21.pdf

KT2 - http://frank.pocnet.net/sheets/179/k/KT2.pdf

VP21 - http://frank.pocnet.net/sheets/060/v/VP21.pdf

HD22 - http://frank.pocnet.net/sheets/060/h/HD22.pdf

X22 - http://frank.pocnet.net/sheets/179/x/X22.pdf

Siit leiab raadiolampide katoodidel kasutatavaid materjale:

http://en.wikipedia.org/wiki/Hot_cathod ... d_cathodes

Veel asja uuritud. Ilmselt on tegemist Booroksiidiga kaetud katoodiga, sest nad vaevu hõõguvad. Tooriumiga rikastatud volfram helendaks päris eredalt.
Ehk see tähendab seda, et lampide elluäratamine ebatõenäoline. Võibolla saab natuke emissiooni võimet parandada. Ning ainukeseks reaalseks võimaluseks on katoodi temperatuuri tõstmine. Mõõtsin ära, et kui pinge tõsta 3,2V peale, siis anood vool kasvab pooleni normist. Peaaegu kasutatav.

Nii, www.radiomuseum.org spetsid soovitasid nii: 24h hoian 2,2V küttepinget. Siis tõstan küttpinge 2,8V peale ja lisan madala anoodpinge, nii 24V ja võre negatiivse eelpingestusega piiran anoodvoolu. Ja nii 4h. Vaatab mis saab. Lambid juba küpsevad 2,2V pingega.

http://www.radiomuseum.org/forum/rejuve ... tubes.html

Lühidalt on nii, et lampide elluäratamine erinevate küpsetusrezhiimidega ei õnnestunud. Parim tulemus oli emissioonivõime paranemine 2x ehk endisest 10% tasemest 20% peale, kuid sisulist töövõimet ikkagi ei saavutanud. Ilmselt on lampide sisemuses vaakum pisut pehmemaks läinud ja õrn baariumoksid katood ära mürgitunud gaasi ioonidest. Et kui kellelgi on vahendid lambi uuesti tühjaks pumpamiseks, võiks proovi teha
Tellisin lambid ka ära. Juhtus nii, et parajasti olid kõik lambid peale HD22 saadaval. Harukordne vedamine. Kui kellelgi on Marconi HD22 või HD21 või HD23 üle, siis andke palun teada. Võin ka lihtsalt vahetust teha koos väikse kompensatsiooniga töötava lambi eest.
Eks need lambid hakkavad nüüd vaikselt tilkuma. Hispaaniast peaks vast kõige kiiremini kohale jõudma ja USA'st tulek võtab nii kuu umbes.
90% tööst on ära tehtud ja raadio peaks hakkama lampide saabudes kohe häält tegema .
Ma vähemalt loodan.

Nii, osad lambid on jõudnud Kanadast kohale. Vaja tollist kätte saada.

Aga vahepeal laenutas Kaljukits mulle ühe üübervana aga laheda lambitestri just nii vanade lampide jaoks.

Lampide testimine käib nii:
http://www.youtube.com/watch?v=WSKvoB5n5DI

Nii, lambid on ka Hispaaniast kohale jõudnud. Vaja järgi minna.

Väikse vahepalana sattus minu kätte Stalini aegne 1951 aastal valminud Punase RETi patareivastuvõtja Tallinn P2. Kesklaine ja Pikklaine. Selle raadio juures on tunda veel wabariigi aegsete inseneride kätt ja mõtet.
Alles on ökonoomsuse lüliti Mareti aegadest. Ning ka montaazh mis on tehtud vene juppidega on üpris korralik.
Hääled sai kiiresti sisse, sest skeem on olemas koos montaazhi paigutusega. Ning asenduslambid kohe käepärast võtta. Seekord eriti ei näinud vaeva algse väljanägemise säilitamisega.
Mõõtsin sagedusalad üle ning need ei vaja häälestust.
Voolutarve on 250mA 2V kütet ning 5,7mA Anoodvoolu 85V pinge juures.

Hääle tegemist on näha siin: http://www.youtube.com/watch?v=d8HLZySBwt8

Ilmatari jaoks lampe oodates korjasin riiulist välja seal juba varsti aasta oma aega oodanud Dzintarsi aastast 1962. Võtsin ta tasakesi lahti ning tolmust puhastamine võttis päris korralikult aega. Sisselülitamisel pinget tõstes ei juhtunudki midagi hullu. Tundus, et kõik on normis. Valjukas ei urisenud ka 50Hz, mis näitas et kondekad on korras. Originaalne seleenalaldi isegi toimis uskumatul kombel.
Häält ta muidugi ei teinud. Emissioonivõime olid kaotanud roheline silm ja lõpulamp. Lisaks oli veel paar juhet lahti murdunud ning aparaat hakkas häält tegema. Kuid oh häda, pläriseb mis kole. Mõtlesin alguses, et teemist on võimendi veaga, kuid teise valjuka taga, oli täiesti puhas. No selge siis, valjukas pekkis. Kruvisin maha ja oligi papp tsentrist väljas ja mähis hõõrus vastu pappi. Mul teine samasugune kohe olemas 5ГД-1, kuid sel samasugune häda. Uurisin siis pisut googlega, kas midagi teha annab. Ja andiski. Sulatasin atsetooniga tsentreeriva alumise vedrupapi natuke pehmemaks ja nihutasin pisut õiges suunas. Toppisin magneti ja papi vahele paberi, et kinni kuivades jääks vahe sisse. Ja kujutage pilti, valjukas hakkas perfektselt tööle! Tegemist ei ole küll mingi kõrgema klassi aparaadiga, et hääl mida ta teeb on päris mõnusalt mahlakas. Vot nüüd tulebki see lambimaagia mängu mida ei oska põhjendada. No on teistsugune hääl tõepoolest. Ning tegemist on veel ühe tundlikuma kõlariga, mis üldse tehtud. Ta teeb ikka päris kõva häält oma 5W kohta. Heli ei taha kunagi põhja keerata! Umbes poole peal on juba väga hea.
Nonii, siis järgmisena sai kontrollitud lühilained. Need töötavad hästi, kuid häälestust pole veel jõudnud kontrollida.
Järgmisena võtsin ette UKV ploki, et see ümber häälestada 88-108MHz peale. Üldiselt käib see suht lihtsalt. Ära tuli vahetada 5 kondekat 3x väiksemate vastu ning hakkaski kohe tööle. Kruttisin natuke ja rohkem ei olnud enam aega. Kuid heli mis sealt välja tuli oli tõeliselt suurepärane. Lausa uskumatu, et rohkem kui pool sajandit tagasi ehitatud raadiost nii head häält üldse tuleb.
UKV plokiga on veel palju tööd. Kõigepealt on vaja tal riba laiemaks saada ning siis tuleks sisendisse ehitada kõrgsagedusvõimendi. Ikka lambiga Tundlikkuse tõstmise jaoks.

Aga sellist häält teeb ta siis praegu:
http://www.youtube.com/watch?v=GOLacYHHkiM

keri_saar kirjutas:Tegemist ei ole küll mingi kõrgema klassi aparaadiga, et hääl mida ta teeb on päris mõnusalt mahlakas. Vot nüüd tulebki see lambimaagia mängu mida ei oska põhjendada. No on teistsugune hääl tõepoolest. Ning tegemist on veel ühe tundlikuma kõlariga, mis üldse tehtud. Ta teeb ikka päris kõva häält oma 5W kohta. Heli ei taha kunagi põhja keerata! Umbes poole peal on juba väga hea.

Sama, põhjendamatu, aga kõrvaga eristatav lambimaagia efekt tuleb esile, kui vahel kuulan oma "Estonia-2"-te.
Selle kaks RET-i enda 6GD-1 lairiba valjukat (60 -16000 Hz), koos väikeste lisakõlaritega toovad lampvõimendi seletamatult mõnusa kõla lausa maagiliselt välja.

Lõpuks sain Kanadast saadetud lambid ka tollist kätte. Tollis kulus kõvasti aega, oli vaja sekeldada ja küsisid raha juurde. Terve kuu kulus kokku.
Kahjus päris Marconi lampe ei saanudki. Kuid Osram on põhimõtteliselt sama ja Mullard VP2 lähedane asendus parameetrite poolest. Puudu on ikka HD22. Üks napsati mul nina alt ära. Teise eest küsiti 70 Euri. Põlgasin selle liiga kalliks.

Suurem häda on aga selles, et just saabunud lambid on küll aastal 1938 karpi pandud ja vahepeal välja pole võetud, kuid kolmest lambist ainult 1 töötab.
Tõenäoliselt on vaakum neist kahest lambist lahkunud osaliselt või täielikult.
Siin on näha kuidas sees olev õhk elektroodide ümber helendab. Kirjutasin küll kaebekirja, kuid prakti näitab, et üldiselt saadetakse meretagused kliendid lihtsalt puu taha. Eks näis. Võimalik, et tuleb uued otsida. Mõõdetud lambid. Mitte rahulduda lihtsalt NOS (New Old Stock)

Võimalik on ka vene asendused ajutiselt sisse toppida, aga see on ikka väga näotu.

Nonii, mul on rõõm teatada, et Ilmatar-2 ärkas ellu ja võtab raadiolaineid vastu!

HD22 lambi, mida ei õnnestunudki vähemalt esialgu hankida, asendasin vene 1Б1П'ga. Pidin ühe mitte toimiva lambi ära lõhkuma, et sobituspesa saada.
Ning kuigi tester näitas, et segulamp - X22 on surnud, hakkas ta skeemi sees tööle. Võimalik, et test on valesti koostatud. Kuid Originaal Marconi X22 on tõeliselt surnud.
Hetkel tuleb raadiost "Deutschland Funk".
Vajab veel häälestamist. Nii vahesagedus võnkeringid kui sisendi ja heterodüüni kohakuti olek. Võnkeringid tundusid nihkes olevat. Sellest ehk ka vähene tundlikkus. Ning lühilainel töötab hetkel vaevuvaevu.

Jeee

Video ka ikka:
http://www.youtube.com/watch?v=HRk6ZhjDVGE

keri_saar kirjutas:Nonii, mul on rõõm teatada, et Ilmatar-2 ärkas ellu ja võtab raadiolaineid vastu!

Ilmatar tarbib 12,5mA anoodvoolu @ 100V.

kütte vool 760mA @2V

Ehitasin pisut seda HD22 asendust ümber. Kuna originaalis oli triood, siis pentoodi jaoks on vaja lisatakistit lisavõre jaoks. Panin lisavõre ja maa vahele kondeka juurde, et negatiivset tagasisidet sealtkaudu vähendada. Võimendus läks kohe 2x suuremaks. Täpsemal uurimisel selgus, et olin pannud kütteniidi maanduspoolele takisti (et 2V asemel oleks 1,2V küte) Tõstsin selle ümber plusspoolele, mistõttu negatiivne eelpingestus kadus. Detektor hakkas ka nõrgemate signaalidega tööle ja enam ei moonutanud.

Hakkasin ka häälestust mõõtma. Vahesagedus oli pisut paigast ära. Tavaliselt on ta 125-128kHz, kuid seal oli ta 135kHz ning võnkeringid olid pisut erinevatel sagedustel. See tõstab pisut tundlikkust.

Kuid mis mind täiesti hämmastas, oli see et Raadiosagedus osa on täiesti paigast ära ning seda ei ole võimalik sünkroniseerida ostsillaatoriga. Lisaks ei haaku raadiosageduse resonants absoluutselt skaalaga. Kui skaala keskel on täpselt häälestus 10MHz peale, siis kui häälestus peaks olema 15MHz on 13,5MHz üleüldse maksimum. Seejuures ei ole lühilaine ala üleüldse võimalik kusagilt häälestada peale pöördkondeka küljes istuvate trimmerkondekate ning sellest ei piisa, et raadiosagedust ja ostsillaatorit kohakuti ajada.
On näha kusjuures, et juba tehases on üks trimmeritest täiest äärmisesse asendisse keeratud. Ehk siis sisendvõnkeringidest ei ole mitte mingit kasu. Raadiosageduslamp võimendab kogu riba ühtlaselt. Põhimõtteliselt ju töötab nagu. Aga ma olen ikka hämmingus ja mõtted puuduvad järgmise sammu osas.