CB Foorum

Oma raamaturiiuleid korrastades sattus mulle kätte 1938/39 väljaantud A. Jlli "Raadiokuulaja käsiraamat". Põnevat ja ajaloohõngulist lugemist 80 leheküljel raadiomaailma algusaastate kohta meie isade ja vanaisade noorusmailt. Paljud lood panevad meid tänapäeval pisut muigamagi, üllatavalt palju õpetusi on aga raadiovaldkonnas tegutsejaile võiks öelda, et igihaljad.

Kümme käsku raadiokuulajale.
1. Ehita enesele parim antenn ja maandus.
2. Pärast vastuvõtu lõpetamist veendu, kas su vastuvõtja on vooluallikast lahti lülitud ja antenn maandatud.
3. Ära demonstreeri läbi saina oma naabritele vastuvõtja võimsust ja loobu korraldamast aknalaualt hoovi- ja tänavakontserte.
4. Ära kuula raadiot ilma ilma "Raadio Saatekavadeta". Muidu naudid vaid 25% sellest heast, mida pakutakse.
5. Ära hakka kuulama lühilaineil mõnd jaama enne, kui sa pole veendunud, kas aeg ja teised tingimused on sobivad.
6. Õienda oma raadiomaksud korralikult jaanuari- ja juulikuu jooksul.
7. Ära vihastu, kui vastuvõtt on halb, oma vastuvõtja üle. Süü võib peituda hoopis mujal. Telli omale "RS" ja sa oled olukorrast eetris pidevalt informeeritud!
8. Lase oma vastuvõtja vähemalt kord aastas korrastada asjatundjal meistril, ka siis, kui su vastuvõtja mängib!
9. Ära jäta oma akut seisma!
10. Ära vihasta meie ringhäälingu programmi üle; pea meeles, et peale sinu on veel 60.000 erinevate huvide ja maitsega kuulajat, keda võib-olla huvitab see, mis sulle paistab igavana.

Raadiomaksud meil ja mujal.
Eestis on raadiomaks korraldatud järgmiselt:
Raadiomaks tasutakse poolaasta viisi jaanuari- ja juulikuu jooksul. Raadiomaksu võib ka tasuda erikaardile kleebitud postmarkidega, millega on võimalik detailiseerida raadiomaksu tasumist soovi korral kas või päevade viisi.
Tariifid:
Kuulamiskoht - valjuhääldaja võõra vastuvõtja külge lülitatult 1/2 a. 3.- 1 aasta 6.-kr
Detektor- ja patareivastuvõtja 1/2 a. 4.50 1 aasta 9.-
1-2 lambiline võrkvastuvõtja 1/2 a. 6.- 1 aasta 12.-
3- ja enamlambiline võrkvastuvõtja 1/2 a. 7.50 1 aasta 15.-
Peale selle on võimalik saada ka nn. eelluba ühe kuu kestvusega, mille hind on 2.50 krooni, ja missugune on saadaval kõigi raadioaparaatidega kauplejate juures.

RAADIOJÄNES.
Raadiojäneseks nimetatakse isikut, kes kasutab raadiovastuvõtjat, ilma et see oleks registreeritud lähemas postkontoris, ja pole maksnud kuulamismaksu. Raadiojäneste püüdmiseks on olemas eriametnikud linnades. Maal teostab peale eelpoolmainitud ametnike veel kontrolli rajoonikontstaabel. Avastatud raadiojänes võetakse kohtulikule vastutusele lähemas jaoskonnakohtus. Tavaliseks on saanud kohtuotsus: 15 kr. trahvi pluss 5 kr. kohtukuludeks.
Iga raadiojänese ülesandmise eest makstakse tasu 3 krooni.

Elepool tsiteeritud allikast leiab raadiohuviline ka häid nõu- ja õppetusesõnu nagu alljärgnevad:

Universaalne liim.
Liim, kes kõiki metalle hästi kinni võtab, koosneb ühest osast siirupist ja neljast osast vesiklaasist. Saadud liimi on võimalik veel tugevamaks muuta suhkru lisamisega.

Rooste kõrvaldamine.
Roostetanud raudosade puhastamiseks tuleb neid umbes kolmveerand tundi hoida lahuses, mis koosneb ühest osast väävelhappest ja 20 osast veest (segamisel valada ainult väävelhapet vette, ei milgi juhul ümberpöördult!). Ese tuleb hoida nii kaua vedelikus, kuni rooste on täiesti vabanenud. Sellele järgneb hoolikas veega uhtumine. Edasi pistetakse ese 1-2 sekundiks salpeeterhappesse, millele järgneb põhjalik veega uhtumine ja kuivatamine saepurus.

Plekkide kõrvaldamisest.
Tumedaid plekke t a m m e p u u s t kastide pinnal on võimalik kõrvaldada veega, mis sisaldab paar tilka väävelhapet. Kui see ei aita, võib aidata natuke kloorveega.

Alumiiniumi jootmisest
Teinekord võib juhtuda, et on tarvis aparatuuri raamile, milline on vanematel seadmetel alumiiniumist, juhe (tavaliselt üldjuhe) külge joota. Teadupärast aga tina alumiiniumi külge ei hakka. Sellisel puhul aitab sidrunhape. Hais on küll vägev, aga asja saab

Ehk seletaks keegi sellest "raadiomaksust" mis mõttes see on, kas iga üks peab seda maksma, isegi wannabe sidetajad? Kes selle raha saab, riik ?

Raadiomaks oli meil vanasti ja raha läks riigile, kes sellega ringhäälingu kulusid kattis. Tegu oli siis raadio kuulamise maksuga, mida, nagu ülaltsiteeritud vanast väljaandest võib lugeda, pidid maksma kõik, kes kuulamisseadmeid omasid.

Lisaks veel niipalju, et see värk kehtis Eestis enne sõda (jutt võetud ennesõjaaegsest raadioraamatust)... Aga ka "õitsva sotsialismi" alguses, kusagil viiekümnendate keskpaigani oli samuti nõukogude liidus, sealhulgas Eestis igaastane raadiomaks ja televisiooni alguses ka teleka aastamaks (nagu praegu Soomes).

Aastaid tagasi toodi mulle putitada üks teadaolevaid Tartu esimesi televiisoreid. Mark oli sellel KBH (vene tähed), pilt umbes postkaardi suurune, telekas ise aga kõvasti suurem ja raskem. Omanik, kes oli selle oma isalt pärinud, soovis, et ehk kuidagi saaks kas või ühele kanalilegi unikaalsuse mõttes pildi ette. Aparaadiga kaasas olnud paberites (mis olid ka hoolsal omanikul hästi säilinud) oli kirjas, et televiisor on registreeritud ja vist ka märge vaatajamaksu kohta. Täpset aastaarvu, mil see maks maksti ei mäleta, aga see võis olla umbes 1956 aasta paiku.

(Lisaks, et telekas hakkas peale paari lambi vahetust, millised olid omanikul kaasas, isegi pilti näitama. Kanaliselektor, kui seda nii võib KBH-i puhul nimetada, oli juba varem ümber ehitatud OIRT 6. kanali vastuvõtuks, mida edastati Tartu telemastist.)

Jah, see oli vahva telekas! Olen sellest isegi külas olles saateid vaadanud. Ette käis veel vesiluup, mis pildi veits suuremaks tegi. Kanaleid oli sel kolm. Alles hiljaaegu (nii umbes 30 aastat tagasi) õnnestus KBH endalegi hankida. Kahjuks selle suuruse tõttu ei ole ma veel talle sobivat ja väärilist kohta toas leidnud.

Sirvisin eile veel raamatut ja nii vahvalt kirjutatud artikkel jäi silma, et oleks kohe kahju seda mitte teiega jagada. Nädalavahetus ka ukse ees ja vast pisut enam aega vähe pikemaid kirjatükke uurida .
Lugedes püüdke endale ette kujutada, kuidas ja millise aukartusega värskest raadioomanikust hoolikas pereisa või -ema 70 aastat tagasi rida realt neid tundmatutest väljenditest kubisevaid õpetus- ja hoiatussõnu järgida püüdis, sest tegu oli ikkagi tolle aja eriti peene ja kaasaegse tipptehnikaga.
Mõnusat lugemist teilegi!

Vastuvõtjate korrashoid.

Iga asi ja ese siin maises maailmas nõuab järelvalvet ja korrashoidu. Keerulise tehnika moodsaid saavutisi - raadiovastuvõtja - koosneb vastavalt suurusele 250-700 üksikosast, millised kõik peavad funktsioneerima täpselt ja veatult. Töötamisel on iga ese asetatud pinge alla. Kui juba parim teras muutub väärkäsitluse juures moodsas auruturbiinis pehmeks sülditaoliseks massiks, miks siis ei või aja jooksul muutuda vastuvõtja üksikute osade omadused.

Üheks suureks vastuvõtjate omaduste muutjaks on tolm. Peen tolm oma struktuurilt tungib läbi vastuvõtja väiksemastki pilust ja katab vastuvõtja elektriliselt õrnu ja tundlikke üksikosi: isolaatoreid, pöördkondensaatoreid jne., muutes nende elektrilisi omadusi palju halvemaks. Märkame kohe, et meie vastuvõtja pole enam nii tundlik ega võimas. Seepärast peab vastuvõtjat puhastama tolmust samuti nagu perenaised igal kevadel riideid. Selleks tuleb vastuvõtja tagakülg eraldada ja lambid pesadest ettevaatlikult välja tõmmata. Puhastamine toimub pehme kerge harjaga pisitasa, et tolm ei hakkaks lendama ja ei satuks sinna, kus teda niigi on üleliia - nimelt pöördkondensaatori plaatide vahele. Kõige piinlikumat hoolt ja ettevaatust nõuab just viimase puhastamine, sest kui kergesti ei või meie painutada õrnu plaate, viies välja häälestusest vastuvõtja või koguni rikkudes selle.

Teine palju halvem vaenlane vastuvõtjale on niiskus. Viimane üksi ei vähenda isolaatorite isoleerimisvõimet, vaid, tungides poolidesse ja plokk-kondensaatoritesse, muudab nende elektrilisi väärtusi ja põhjustab plokkide läbipõlemisi. Samas hädaohus on ka võrktransformaatori mähised. Siin ei saa pintsliga enam midagi abistada. Seepärast hoidke oma vastuvõtjat kui kõige kallimat niiskuse eest.

Peale selle veel mehaanilised defektid. Vastuvõtjate mehaanilise konstruktsiooni enimkuluvateks osadeks on pöördkondensaator, skaala veomehhanism ja potentsiomeetrid, milliseid kasutatakse heli ja kõlavärvingu reguleerimiseks. Häälestuskondensaatorite laagrite kulumine tähendab kondensaatori mahtuvuskarakteristika muutumist ja ühes sellega vastuvõtja häälestustäpsuse vähenemist. Potentsiomeetrid, mis oma konstruktsioonilt on võrdlemisi õrnad, kuluvad aja jooksul ja on sageli raginate tekkimise põhjuseks. Seepärast äärmine hool helitugevuse ja kõlavärvuse nuppude käsitsemisel.

Liikuva skaalamehhanismi osade laagrid ja poldid vajavad vähemalt iga poole aasta järele väikest õlitamist. Loomulikult ei saa siin õlitamisest seesugusel kujul kui masinate juures olla juttugi. Õlitamine toimub siin paksema õlisse pistetud paberitükiga.

Nagu ülaltoodust nähtub, vajab isegi niisugune seadeldis kui vastuvõtja pidevat hoolitsemist, vastasel korral võib tema iga langeda 10 aasta pealt 2-4 aasta peale.

Need põhjused, miks tänapäeva raadiovastuvõtja, mis iseenesest kujutab moodsa kõrgsagedustehnika täpsusriista, peab minimaalselt üks kord aastas käima korralikus raadiotöökojas korrastamisel, kus kontrollitakse tema häälestuse täpsust, lampide kõlbulikkust jne.

Siinkohal tahaks otse kinni naelutada seda vääri arusaamist laiades rahvamassides, et iga raadioagenti, äriselli või muidu hakkajat noormeest, kes oskab kasutada paari raadiotehnilist terminit, peetakse asjatundjaks raadio alal.

Raadiomeistri kutse on üks kõige raskemaid käsitöölise alasid, kus juba pisemgi praktiline toiming nõuab kõrgele arenenud ja tugeva mõtlemisvõimega isikut, mis muutub raskemaks veel seetõttu, et tööala ise on kujunemisjärgus.

Praktika näitab, et taolised eksimused on annud end alati valusasti tunda. Taoline "asjatundja" ei oma selleks vajalikul määral mõõteriistu ega oska ka neid käsitada. On ilmnenud juhtumeid, kus "asjatundja" ei tunnud elektrotehnikas kõige algelisemat, oomiseadust, rääkimata moodsatest kõrgsagedustehnilistest põhinõuetest. Säärase asjatundja töö tagajärg on see, et vastuvõtja rändab lõpuks ikkagi kogenud kutsega meistri kätte. Loodetud kulude kokkuhoiu asemel on vastuvõtja parandamine läinud maksma tublisti rohkem, rääkimata oma meelepahast ja pikast ootamisest.

Seepärast: vastuvõtja parandused teostada alati tunnustatud ja kutsega meistri juures.

Materjal raamatust: A.JLLI RAADIOKUULAJA KÄSIRAAMAT 1938/39 (lk. 75-76)
AUTORI KIRJASTUS
O.-Ü. "VABA MAA"; TRÜKK TALLINNAS
1938

Jääb veel üle küsida, kas herr Kaljukits on manitsemist kuulda võtnud ja oma aparatuuri sagedasti pintsli ja õlise paberiga külastamas käib?
Muidugi, vanad lampkastid olid tagant üsna auklikud, sellepärast nad korjasid ka tolmu päris palju. Tänapäeva stats jaamad ei korja eriti tolmu ja skaalamehhanism on neil hoopiski ära jäetud, seda enam tuleb ettevaatlik olla kõlavärvingu reguleerimisega, kuna potekad on ikka samasugused nagu vanasti.

Hiiu Tom (ES1GB) kirjutas:Jääb veel üle küsida, kas herr Kaljukits on manitsemist kuulda võtnud ja oma aparatuuri sagedasti pintsli ja õlise paberiga külastamas käib?

Leidsin oma arhiivist sellise raadio nagu "Tula" kasutusjuhendi. Selles on ilusti ära toodud ka raadio registreerimise ning abonentmaksu kord. Skännisin selle lehekülje sisse ja panen siia allapoole. Asi on pärit aastast 1952. Oi kurat, küll on ikka hea, kui mõni vana asi on korralikult alles hoitud

[img:500:789]http://www.hot.ee/evo14/raadiomaks.jpg[/img]

Seal on öeldud veel, et registreerimistunnistus koos abonentmaksu kviitungiga peavad olema alati aparaadi juures (punkt 4)
Maksude suurus punktis 5.
Registreerimisest kõrvale hoidmise puhul on ette nähtud trahv või kriminaalvastutus. (punkt 3)

Midagigi sellest Nõukogude Liidust on ka meile kasu toonud - tasuta raadio ja TV... Paraku on valdav osa Euroopast niivõrd vaene, et kuidagi muidu ei saa oma rahvusringhäälingut finantseerida

Muki kirjutas:Kaevasin ja kaevasin kuni sissekaevasin ... http://www.hot.ee/raadiotuba/

Ahjah, seda linki ma tean. Googleldades sattusin sinna kui lugesin lähemalt ühe ARE raadio kohta, mida Eesti vabaõhumuuseumis nägin